Hiljaaegu valmis Helsingis meie omaga sarnane „kultuurikilomeeter“, mõnd treppi sel(eelmisel) nädalal veel ehitati.

Sarnane, sest on samuti raudteetammil, ligikaudu sama pikk (2,6 km), mõeldud samuti otseteeks nii jalakäijaile kui ka jalgrattureile.

Erinev, sest kuigi Tallinnas pole Helsingi mõõdus raha ega graniiti, on seal silmnähtav niihästi lugupidamine inimese vastu kui ka soov vähendada autoliiklust.

Teest on ka siitkandi inimestele praktilist kasu: näiteks ratastega kotti vedades saaks Läänesadamast kõnnitee äärekive ja ristuvate tänavate foore kohtamata otse nii bussi- kui ka raudteejaama.

Helsingi uus kergliiklustee on osa umbes 1000-kilomeetrisest jalgrattateede võrgustikust linnas ja selle ümber. Piltidel olevat lõiku pidi saab Läänesadamast ja Porkkala tee algusest uue Musiikkitaloni. Et raudtee oli pealt lahtises graniittunnelis, siis on sillad kõigil ristuvail tänavail ja alla kergliiklusteele (või üles põiktänavale) minekuks on tehtud metalltrepid, millel rataste-lapsevankrite jaoks rööpad. Et ristumisi pole, siis võib seda pidada jalgratta-kiirteeks - kindlasti saab sealtkaudu jalgrattaga kiiremini näiteks Ruoholahtist või Lauttasaarilt kesklinna kui auto või bussiga.

Tallinna kultuurikilomeeter on ajutine. Mis sest, et suuremate ürituste ajal on näha, et tee on ühes suunas kõndijaid servast servani täis, nii et vastassuunas kõndimagi ei mahu, rääkimata lapsevankritest või jalgratastest.

Et Helsingi tee pole ajutine, on näha ühes laiemas kohas tehtud piltidelt - mõnusa linnaelu huviliste jaoks on seal muruplats ja istumisalused, korvpalliplats, istepinkide rivi ja isegi kaks pinksilauda. Väga püsiva - metallist - võrguga. Vihma sadas aga paraku nagu meilgi.