Gretelt Ühe Minuti Loeng heast linnaruumist

Tungiv soovitus Tallinna linnaplaneerimisameti detailplaneeringute osakonnale ja ka arendajatele.
Videoklipp vaadatav siit

Grete Arro
8.12.2014 7:11
Rubriik: Ühe Minuti Loeng

ERR.ee teadusportaalis ilmuvad auhinnatud "Ühe Minuti Loengute" sarja videod, kus Tallinna ülikooli teadlased annavad lühikestes loengutes vastuseid põnevatele küsimustele. Tallinna ülikooli psühholoogiainstituudi teadur Grete Arro tõdeb tänases loengus, et inimesi ei hoia toas mitte halb ilm, vaid halb linnaplaneering. Arro küsib - millist linna me tahame?
Los Angeleses on kaks korda toimunud olümpiamängud – 1934. ja 1984. aastal. Olümpiastaadioni peasissekäigu ees on pidulik muruväljak, mis on juhtumisi umbes jalgpalliväljaku mõõtu. Kohalikud noored leidsid, et jalgpalliks seda võikski kasutada ning olid väljaku 1983. aastaks kenasti "sisse mänginud". Ent Olümpiamängude lähenedes otsustasid pargi haldajad, et selline isetegevus pole sugugi paslik ning paigutasid muruväljaku keskele moodsa kunsti teose – hulga suuri ebakorrapärased kivilahmakaid. Tõepoolest, kohalikud noored sellest peale enam väljakul jalgpalli ei mänginud. See-eest hakkasid nad kunstiteose vastu pudeleid puruks viskama (Carr, Francis, Rivlin ja Stone, 1993).

Me ei ole alati kohal, et tähele panna, miks ja kuidas linnaruumiga midagi viltu läheb, aga märgid sellest, et avalikku ruumi ei kasutata või kasutatakse oodatust erinevalt, on linna peal näha. Väike osa psühholoogidest – keskkonnapsühholoogid – küsivad muude uurimisküsimuste kõrval ka seda, miks sedalaadi asjad juhtuvad. Nad uurivad inimese ja tema ümber oleva ruumi vastastikust suhet. Näiteks, mida inimesed õues õieti teha tahavad? On ju teada, et näiteks liikumine – eriti ilma autota – on tervisele kasulik. Aga kuhu minna?

Üks vastus võiks olla, et aga mindagu õue. Avalikku ruumi. See on ruum, mis on kõigile kättesaadav; ruum, kus saab lihtsalt niisama olla ja mis võimaldab tegutsemisvabadust kuni selle piirini, mil me teisi ei häiri (Carr et al, 1993). Avalik ruum on meie oma. On aga leitud, et avaliku ruumi olemasolust ei piisa, et inimesed seda kasutaksid. Selleks on vaja head avalikku ruumi. Keskkonnapsühholoogid on leidnud, et avalik ruum peab olema tähenduslik ning kõiki kasutajagruppe kaasav; ning et inimestel on vähemalt viis põhilist vajadust, mida õuetõmbav avalik ruum peaks täitma.

Esiteks mugavus. See tähendab nii turvatunnet, võimalust leida varju ilmaolude eest, jalgu puhata või midagi näksida (Carr et al., 1993). Kui ruum tekitab tunde, et sa võid seal hätta jääda, ära väsida, saada päikesepiste või peksa, jääb enamik inimesi pigem tuppa.

Teiseks lõõgastumine – teatavasti kipub mürarikas linnakeskkond meid kurnama, kontorikuubik võib jällegi olla liiga stiimulivaene. Puu või põõsas seevastu pole tavaliselt liiga pealetükkiv ega lärmakas, ometi on teda mõnus vaadata. On leitud, et looduslikke elemente sisaldav linnaruum mõjutab meeleolu, stressitaset, taastab tähelepanuressurssi ja pakub kohta, kus sügavalt hingata (Bowler et al., 2010; Hipp ja Ogunseitan, 2011). Kus on sinu kodu lähim hingamiskoht?

Kolmandaks passiivne hõivatus. Hea linnaruum stimuleerib ja pakub midagi vaadata – vaateid, oravaid, tänavakunsti või trikirattureid. Kõige rohkem armastatakse avalikus ruumis aga vahtida teisi inimesi (vt. nt. Linday, 1978). Veelgi enam, mõned inimesed hakkavad avalikus ruumis lausa üksteisega rääkima. Turvalise ja koostegutseva kogukonna võtmetegur - naabruskonna omavaheline ja ka teistsuguste inimestega tutvumine - toimub suures osas läbi avaliku ruumi (Francis et al., 2012).

Neljandaks aktiivne hõivatus – kui väliruumis on juba mugav, lõõgastav ja on, mida vahtida, siis sellega vajadused veel ei lõpe. Paljud meist tahavad liigutada. On leitud, et rohealade lähedus, esteetilisus ja suurus on seotud sellega, kui palju inimesed liiguvad (Sugiyama et al., 2010; Ward Thompson, 2013). Kui koormus pole piisav või on liigutamise kohad ligipääsmatud, siis jäädakse pigem tuppa. Ka need meist, kes ei näe päriselt välja nagu lapsed, tahavad vahepeal kõõluda, ronida, hüpata või muud moodi ennast proovile panna.

Viiendaks avastamine ja uudishimu – hea väliruum pakub uudsust, avastamist ja üllatusi (Kyttä, 2004; Carr et al, 1993). See tähendab linnaruumi mitmekesisust ja erinevaid tegevusi ootamatutes kohtades – näiteks kohvikuid koduõuedes, oopereid tehastes, teatriprojekte Kanalates või kammerkontserte parkimismajades. Samuti võimalust oma kätega midagi teha, olgu see siis kogukonnaaia rohimine, seiklusmänguväljaku kokkuklopsimine või Kotka trepi värvimine. Nii näitab linn end elanikule uuest küljest ja annab tähenduse seni anonüümsele paigale. Pealegi, uudsust vajavad inimesed igal elukaare etapil.

Kõige olulisem on avalikku ruumi kujundades mõista, mis on kogukonna arvates tähtis – mida tuleks säilitada ja mida lisada. Tundlik ja tõenduspõhine planeerimine võib kutsuda rohkem erinevaid inimesi pikemaks ajaks õue. See on aga hea nii inimese kui kogukonna tervisele.

Keskkonnapsühholoogid on avaliku ruumi tähendust uurinud ka Eestis – näiteks uuriti 2013. aastal ühe Eesti aleviku inimeste jaoks olulist avalikku ruumi, mida ähvardas osaline hävimine. Uuringus selgus, et kui küsida avaliku ruumi kohta avatud küsimusi, nimetab kogukond oluliste tegevustena kõiki viite teoreetiliselt oluliseks peetud vajadust (TLÜ projekt TT/7113). Sel ajal kui urbaniseerumine kerib linnu aina laiemaks, püütakse kogu maailmas vastata küsimusele, kuidas luua inimeste heaolu arvestavaid, tiheastustatud ning keskkonnasõbralikke linnu. Võiks küsida meiegi.

Ei ole olemas halba ilma, küll aga läbimõtlemata linnaruumi.

Viited:
Bowler, D. E., Buyung-Ali, L. M., Knight, T. M., & Pullin, A. S. (2010). A systematic review of evidence for the added benefits to health of exposure to natural environments. BMC Public Health, 10(1), 456.
Carr, S., Francis, M., Rivlin, L., & Stone, A. (1993). Public space (Environment and behavior). 32(4), 401-409.
Hipp, J. A., & Ogunseitan, O. A. (2011). Effect of environmental conditions on perceived psychological restorativeness of coastal parks. Journal of Environmental Psychology, 31(4), 421-429.
Kyttä, M. (2004). The extent of children's independent mobility and the number of actualized affordances as criteria for child-friendly environments. Journal of environmental psychology, 24(2), 179-198.
Linday, N. (1978). It all comes down to a comfortable place to sit and watch. Landscape architecture, 68(6), 492-497.
Sugiyama, T., Francis, J., Middleton, N. J., Owen, N., & Giles-Corti, B. (2010). Associations between recreational walking and attractiveness, size, and proximity of neighborhood open spaces. The American Journal of Public Health, 100 (9), 1752-1757.
Ward Thompson, C. (2013). Activity, exercise and the planning and design of outdoor spaces. Journal of Environmental Psychology, 34, 79-96.
Viide:
Francis, J., Giles-Corti, B., Wood, L., & Knuiman, M. (2012). Creating sense of community: The role of public space. Journal of Environmental Psychology,32(4), 401-409