Linnaleht: Muutumatuid asju polegi, isegi mitte Kalarannas

Kolmapäev, 12 August, 2015 (terve päev)

Kalarand ei kuulu Tallinna ametlike supelrandade sekka, peagi pole see enam üldse rand, vaid hoopis sadamala. (Heiko Kruusi)

 

Muutumatuid asju polegi, isegi mitte Kalarannas

Ants Vill, Linnaleht 13. august 2015

 

Kalarand on kui viimane mälestus ajast, kui Kalamaja oli veel kalurite paik. Nüüd on käes aeg, mil ka see kaob uusaegsetesse tolmupilvedesse.

 

"Kui ka kogu Tallinn pöörduks pea peale, üks koht on siin kindlasti, kus kõik on jäänud aastakümnete jooksul endiseks," kirjutas Uudislehe nimetu reporter kuuma suvega 1940. aasta 7. augusti numbris olukirjelduses "Tunnike muutumatus Kalarannas", päev pärast Eesti liitmist Nõukogude Vene impeeriumiga. Rannareportaažis on juttu muutmatult sogasest ja haisvast veest, milles ikkagi leidub suplejaid. Samuti meestest, kes ranna täitmiseks kohale veetavast prügist kasulikku kraami välja otsivad. Ja ka poisikeste peetavast viidikapüügivõistlusest, kus nooruke "püügimees" teatab, et "kalad "võtavad” küll, aga ussile kipuvad liiga tegema". Rekordiks sai viis viidikat viie minutiga.

 

65 aastat hiljem

 

Kui nüüd Kalaranda suunduda, siis kõigepealt püüab pilku peagi valmiv musta rammusa asfaldiga kaetud laia joonega läbi kõrge kaldaaluse kulgev Kalaranna tänav. Samas keerutavad tolmu ekskavaatorid, mis tõstavad suurtest kuhjadest liiva teetöökalluritele.

 

Kui ikka mere poole rühkida, siis muutub pilt järsult: kõik on seni veel sarnane selle Kalarannaga, mida nägin siis, kui kolm aastat tagasi augustis kirjutasin lugu Kalamaja elanikest, kes võitlevad selle eest, et rand jääks üldsusele avatuks ka pärast elukvartali valmimist.

 

Rand näib praegu veel just selline, nagu see on olnud juba oma kakskümmend aastat: hulk inimesi päevitab, mõned võtavad kergemat einet. Paar õlgkübaraga daami õngitseb. Rand on ühtpidi metsik, nagu see pärast Vene võimu lõppu ja meid merest eraldanud tarade langemist jäi: suured kivid, jäme rannakruus, betoonikamakad. Aga ka rannaliiv, riietevahetuskabiin, pink ja puust treppterrass. Siin-seal on lõkkeasemeid ja improviseeritud grillimisseadeldisi, ühes juba õhtuks puupilpadki valmis seatud. Vanem mees ujub. "Vesi on päris soe, aga täna millegi pärast sogasevõitu," vastab ta mu küsimise peale.

 

Ja milline vaade! Suurte laevade tekitatud lained randuvad pahinal rannakividele, paremal paistab linnahall, vasakul kõrgub Patarei vanglat muust maailmast eraldanud kaitsevööndi maaliline nurgatorn. Inimesi tuleb juurde, osa neist on turistid, kaart näpus ja võõra kõlaga keel suus. Roosa jalgrattaga kohale veerenud neiu loeb raamatut. Vaikelu häirib vaid madalalt üle lendav helikopter.

 

Karm tõde

 

Aga kui mööda seda kitsast ja idüllilist rannariba lõpuni jalutada, ilmneb järsku räige tõde, karm nagu pommirünnak. Seal, kus on veel säilinud veneaegseid rohmakast tsemendist aiaposte, on pinnases rida madalate pommiaukudena mõjuvaid süvendeid. Jah, siin need ongi, mille pärast siia uudistama oleme tulnud. Kalamaja elanikud ja nende ühendused olid äsja avastanud, et keegi ehitab kogu randa linnast eraldavat tara. Seda piirkonda arendav Pro Kapital oli seepeale oma esindaja kaudu teatanud, et tegu polegi rannaga, vaid hoopis nende maal oleva sadamaalaga ning nii pole kellelgi alust protestida. Ka üldligipääsetavast kallasrajast pole sellisel juhul juttugi.

 

Nüüd näen, et postiaukude rida kulgeb joonena valmiva tänavaga rööbiti, karmilt, vahesid jätmata pea Kalasadama nurgani. Nii on selge, et edaspidi ilmselt enam sellele seisva aja hõnguga rannale linlasel juurdepääsu pole. Praegune asjade seis tundub siiski meediahuvist tingituna külmutatud olevat: hulk aukudest on täidetud tardunud betooniga, mõned ligi kolmemeetrised teraspostid paistavad põõsaste ja puude vahelt kaugele. Näib, nagu oleks keegi paarteist posti pesast välja tirinud ja ära viinud.

 

Tänavusel, lõpuks kuumaks pööranud suvel oleme tunnistajaiks, et muutumatuid asju siiski pole. Kümme aastat õhus hõljunud Kalaranna tänava ja mere vahele kavandatava elitaarkvartali loomise kava hakkab ilmselt teostusfaasi jõudma, ehkki detailplaneering on siiani alles arutamisetapis. Arendaja lubab kõigile kauneid promenaade ja rannaparki, teisele poole uut tänavat jääva Kalamaja asukad aga kardavad praeguse, osalt ka nende hoole all sündinud rannakeskkonna kadu, enamgi veel, rannale ligipääsu sulgemist. Ajutiselt seisma jäänud taraehitus viitab sellele, et peagi nii lähebki. Kuni võrkaed pole veel lahti keritud, jõuab nostalgiahuviline Kalarannas mõne endapildi teha, kes usinam, ehk viis viidikatki püüda.