Sirp: Kalaranna taltsutamine
Kalaranna taltsutamine
Grete Arro, Sirp 27.08.2015
Kalaranna teemat ei pea võtma üksikjuhtumina, see sobib ka üldistamiseks. Mis on õieti selle taga, et ühe rannalõigu üle aastaid heideldakse? Vastuseis praegusele ametlikule Kalaranna arengusuunale ja ranna sulgemisele osutab tegelikult inimeste universaalsetele vajadustele linnaruumis. Ma ei keskendu dihhotoomiale „ärimees versus lilleke“. Arendaja arendab ja tal ei ole kohustust luua head avalikku ruumi. Avalikku hüve toetava ja indiviidi heaolu arvestava linnaruumi eest peavad hea seisma spetsialistid, näiteks vastava valdkonna ametnikud.
Kasutajate erinevate vajadustele vastavat avalikku ruumi luua on keeruline, kuid nüüdseks on kogunenud väga palju andmeid selle kohta, kuidas on ruum seotud psüühika ja käitumisega. Eksperimentaalsed uuringud on näidanud seost looduskeskkonnas olemise ja füsioloogilisest, emotsionaalsest ja tähelepanuvõimega seotud stressist taastumise vahel.1 Kalarannaga seoses võib uuringute põhjal välja tuua mitmed põhjused, mis selgitavad ala olulisust nõnda suurele hulgale inimestele.
Tähelepanuvõime taastamine. Näitena ühest avaliku ruumi funktsioonist võib tuua tähelepanuressursi taastamise. Edukaks toimetulekuks hädavajalik tähelepanu kipub teatud aja järel väsima, eriti mitmesuguste ülesannete ja keeruka keskkonna tingimustes. On leitud, et linnas on just looduslikud elemendid, linnalooduse saarekesed ehk linnametsad, pargid ja veeäärsed kohad need, mis aitavad välja puhata. Ei ole tingimata vaja olla teadustulemustega kursis märkamaks, et loodus tõmbab linnaruumis ligi. Siit algab kättesaadavuse problemaatika. Kalaranna juhtum näitab, et tervist kaitsvate rohealade planeerimine pole linnas süsteemne. Mõnes teises linnaosas asuvatest rohealadest ei piisa, neid on vaja ka Kalamajja. Oluline on ka see, milline see roheala on. Näiteks Ward Thompson2 on välja toonud, et füüsiliseks aktiivsuseks ei valita igasugust paika: linnaloodus peab olema hoomatavas kauguses ning piisavalt stimuleeriv, väljakutset esitav ja esteetiline.3,4
Aruteluruum. Kalamajas on tekkinud sidus ja omavahel asju arutav kogukond. Kogukondade kujunemisele aitavad enamasti jõudsalt kaasa spontaanse kokkusaamise võimalused. Hea avalik ruum on see, kuhu mitmesuguse etnilise või sotsiaal-majandusliku staatuse, vanuse, soo ja maailmavaatega inimesed saavad koguneda ilma selle eest maksmata või kellegi kvaasiprivaatsesse ruumi tungimata. Kalarand võib olla praegu näiliselt „korda tegemata“, aga on just seda laadi lõõgastav ja mitteformaalne kohtumispaik. Küsimus, miks kogukond ei teki nii kergesti paneellinnakus, on seetõttu ehk ülearune. Kus nad räägivad, kas liftis? Trepikojas? Kalarand on kokkusaamise koht, kus saab suhelda oma inimestega, aga õppida tundma ka teisi. Tõsi, kui kogukonna tekke ja koos toimima õppimise kohad täis ehitada, siis kogukond ehk ei jauraks enam nii palju.
Isetegemine. Eriline seotus paigaga tekib siis, kui seal on ise midagi ära tehtud. Suvekodu või enda restaureeritud kummuti puhul on see meile selge. Ent sama kinnitavad uuringud New Yorgi kogukonnaaedade kohta, mis muutsid drastiliselt piirkonna sotsiaalset kvaliteeti, vähendasid vandalismi taset ja panid avalikust ruumist hoolima. Sama on täheldatud seiklusmänguväljakute puhul, mille rajasid Taanis lapsed ja vanemad koos pärast Teist maailmasõda.5 Seega, olenemata omandivormist seob inimese paigaga tihedamalt selle ruumi kvaliteeti tõstev tegu, omamoodi ruumi taltsutamine. Tunne, et minu arvamus on oluline, ma teen midagi ära ja teised toetavad mind, võib olla põhjus, miks need, kes avaliku ruumi kord oma hoole alla on võtnud, ei taha sellele niisama lihtsalt enam selga pöörata.
Kalarand on märksa enamat kui ruum. Selle väärtus seisneb eelkõige ruumi ja kasutajate vastastikmõjus. Mida ruum seal inimestega teeb, milliseks ta nad muudab, on väärtus omaette. Hooliv, tundlik ja kõigi kasutajatega arvestav kogukond on linnale suur, ent ilmselt ootamatu töövõit. Oma avalikust ruumist hoolimine on kogukonna tervise näitaja. Kui see hoolivus tekib ja veel ilma et linn oleks sellesse eelnevalt jubedal kombel investeerima pidanud, on tegemist väärtusliku ja hapra kingituse, mitte aga linnaametnike töö takistajaga. Tallinnal on põhjust olla rahul, et on tekkinud nii mitmekesiselt kasutusel ja kogukonna kujundatud avalik ruum ning et kogukond saab ja tahab olla linnale võrdväärne arutelupartner ja mitte ükskõikne võõrandunu, kellest ei saa aru, kuidas ja mida talle ometi planeerida. Ükskõiksus linnaruumi suhtes võib tunduda normina, aga selline norm on tegelikult väga kurb näitaja.
Linn ja arendaja tahavad Kalaranda taltsutada omal moel. Nad ei tea, et Kalaranna on juba ammu kogukond taltsutanud ja ta vastutab nüüd selle eest – kõigi nende ees, kes tahavad oma südalinnaranda minna.
1 D. E. Bowler, L. M. Buyung-Ali, T. M. Knight, A. S. Pullin, A systematic review of evidence for the added benefits to health of exposure to natural environments. – BMC Public Health 2010, nr 10(1), lk 456.
2 C. Ward Thompson, Activity, exercise and the planning and design of outdoor spaces. – Journal of Environmental Psychology 2013, nr 34, lk 79–96.
3 F. E. Kinnafick & C. Thøgersen-Ntoumani, The effect of the physical environment and levels of activity on affective states. – Journal of Environmental Psychology 2014,nr 38, lk 241-251.
4 T. Sugiyama, J. Francis, N. J. Middleton, N. Owen, B. Giles-Corti, Associations between recreational walking and attractiveness, size, and proximity of neighborhood open spaces. – The American Journal of Public Health 2010, nr 100 (9), lk 1752–1757.
5 S. Carr, M. Francis, L. Rivlin, A. Stone, Public space (Environment and behavior), 1993.
- Kommenteerimiseks logi sisse